Nasima lugu

Aastal 1992 meie pere elus toimus pööre ja see paiskus segamini pärast võimuvahetust Afganistanis. Kodumaal algas uus verine sõda, mille eest põgenessime Soome. Tol ajal olin 8 aastane. Praeguseks olen elanud Soomes 23 aastat ja õppinud palju ühiskonnast ja soomlastelt.

Minule avaldab sügavat muljet soomlaste tarmukas tahe aidata inimesi, kes hädas vajavad reaalset abi. Olen näinud erinevaid inimsaatusi ja olen veendunud, et ükski soomlane ei jäta ulatamata abistavat kätt tõelise häda puhul.

Soomlasena olemine tähendab minule turvalisust ja stabiilsust. Paljud soomlased lähevad välismaale, et saada kogemusi, kuid mina saan piisavalt kogemusi oma kodus. Soomest on ka lihtne rääkida välismaal, ja võime uhked olla oma maa üle. See tähendab minule väga palju. Loodan, keegi ei peaks enesestmõistetavaks kõiki neid hüvesid, mis meil on. See on saavutatud tõsise töö kaudu. Ma olen ka uhke oma juurte ja tausta üle. Afganistaanlus on igapäevases elus nii pere kui ka keele kaudu.

Poliitikas olen olnud kogupäevaselt paar aastat. Selle aja jooksul olen saanud kogemusi ja teadmisi, mida olen ammutanud kogenud inimeste usaldusväärsest tööst. Neilt olen püüdnud saada väärtuslikku teavet ja õpetusi. Peamiselt tähtsaimad kohtumised on siiski toimunud avalikkuses ja kohvikutes eri poolel Soomet. Inimeste toetus ja julgustus on kasvatanud minus usku iseendasse ja samas ka kinnistanud soovi mõjutada poliitiliste otsustega, et inimestel oleks parem igapäevases elus. Olen motiveeritud andma endast parima. Seepärast ma kandideerin parlamendivalimistel 2015. aastal.

 

Ma tahan, et:

– Soomes inimeste taust ei saa olla määrav, mis temast saab või kes ta on. Võrdõiguslikkus toob kasu kõigile

– Igal soomlasel peab olema võimalus heaks eluks, millest ta tegelikkuses unistab

– Soome on hea koht tulevaste põlvkondade jaoks. Valikute tegemisel on tähtis, et inimestel, keskkonnal ja majandusel läheb paremini